Madis Habakuk on EBS-i esimest tegevusaastat meenutades öelnud, et olukord oli hiilgav. “Esimese aasta lõpus oli kasum umbes 700 000 rubla, mis oli tolle aja kohta väga suur summa. Me lõime uue ametikoha – asepresident kommertsalal, mida paljude aastate jooksul täitis Merike Varvas. Kahjuks oli lugu tollel ajal selles, et investeerimisvõimalused olid väga piiratud, kinnisvara polnudki praktiliselt võimalik osta. Seetõttu olid meie esimesed investeeringud, kus me ostsime Tartu Kommertspanga ja Baltic Union Panga aktsiaid, ebaõnnestunud. Ostsime ka talumaju ja ühe korteri Tallinna. Kui korter välja arvata, olid ülejäänud investeeringud väga tagasihoidlikud, kui mitte öelda ebaõnnestunud.”
Lisaks hiilgavatele majandustulemustele oli EBS lühikese ajaga saavutanud usaldusväärse maine. Sellest annab tunnistust järgmine lugu. 1989. aasta augustis EBS-i finantsdirektorina tööle asunud Tõnu Küttmaa mäletab seika Rein Kaareperega, kes EBS-i asutamise aegu oli ENSV Ministrite Nõukogu esimehe Indrek Toome abi. Just Kaarepere kaudu sai EBS kasutada Suurupi õppehoonet. Mõne aja pärast sai Rein Kaareperest Nõukogude Liidu ühe esimese erapanga asutaja ning tegevjuht.
Tõnu Küttmaa mäletab, et kui Kaarepere asus Tartu Kommertspanga juhatajaks, tuli ta kord EBS-i külastama. “Meil likviidsusprobleeme sel hetkel küll polnud, aga tahtsime teha väikse katse. Madis Habakuk küsis Kaareperelt miljoni laenu. Kaarepere mõtles natuke: “See võtab mõne päeva aega.” Ei mingit äriplaani ega paberiajamist. Habakuk lisas: “Mitte miljon dollarit, vaid miljon rubla.” Kaarepere seepeale: “Oh, siis tule homme hommikul, saad kätte!” Tema oli arvanud, et jutt on miljonist dollarist.”
Madis Habakuke poeg Mart meenutab, et faksi saatmine maksis mõnikümmend dollarit lehekülg ning õnnestus kaheksandal katsel. Kallis ja tülikas infovahetamise viis, mis seal salata.
“Marshall Fitzgerald oli kuulnud internetist. Lähemal uurimisel selguski, et on olemas alternatiiv faksi saatmisele, pealegi tasuta. See kõlas liiga hästi, et seda uskuda. Kuid internet tuli Eestisse ja hakkas kiiresti levima, sealhulgas EBS-i. Meie esimesed e-posti aadressid olid su-lõpuga – täpsemalt ebs.ew.su – see tähendas: Eesti Vabariik, Soviet Union,” mäletab Mart Habakuk.