Avo Meerits meenutab: “Tihti oli neil Eestisse tulles umbes selline kujutlus, et tegemist on päris metsiku maaga, kus kõnnivad karud keset tänavat. Üks selline lektor andis kord tundi ja võttis taskust pangakaardi välja. “Näete, selline on läänes pangakaart.” Selle peale küsis üks tudeng teistelt: “Kas näitame õppejõule oma pangakaarte ka?” Nüüd võttis kogu klass pangakaardid välja, sest need olid siis Eestis juba üsna levinud.”
Professor Olav Aarna mäletab, et välismaalt Eestisse saabunud õppejõude šokeeris kõige rohkem see, kuidas tudengid südamerahuga spikerdasid või üksteisele ette ütlesid. “USA-s on selline teguviis täiesti mõeldamatu, sest seal kehtib üliõpilaseetika koodeks, mille järgimist iga tudeng ülikooli astudes deklareerib. Spikerdamine ja plagieerimine on ühed kõige suuremad eetilised apsud,” rõhutab Aarna. Ometi oldi Eestis sellise tegevusega harjutud nii üldhariduskoolides kui ka kõrgkoolides ning keegi ei vaevunud seda varjama ega analüüsima.
Olav Aarna sõnul on nüüd infotehnoloogia vahendite abil jõutud selleni, et lõputöid analüüsitakse plagiaadi tuvastamise tarkvaraga. “Asi pole ainult plagiaadis, vaid oleme hakanud eetilisele lodevusele rohkem tähelepanu pöörama. See annab tunnistust sellest, et oleme arenemisvõimelised nii individuaalselt kui ka kollektiivselt.”