Esiteks pakkuda ettevõtlusõpet. Teiseks mitte piirduda klassikaliste loengutega, vaid viia õppurid ettevõtetesse vaatama, kuidas äritegemine päriselt käib. Kolmandaks pidi praktika toimuma mitte Eestis, vaid Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, kus hakkamasaamiseks tuli kiiresti inglise keel selgeks õppida. Neljandaks ei maksnud õppetööd kinni mitte riik, vaid õppurid ise – õigemini nende tööandjad.
Kursuse hind oli röögatu – 33 800 rubla. See maksis umbes kümme korda rohkem kui toona aastapikkuse kursuse eest Eestis küsiti. Kuid Madis Habakuk tegi julge otsuse ja pani kursusele kopsaka hinna. Tõsi, alles pärast seda, kui oli tutvunud analoogsete kursustega läänes ja kalkuleerinud programmi atraktiivsust Eesti juhtide seisukohast.
Rein Loik oli 1980. aastate lõpus haridusministri abi ja aastatel 1990–1991 haridusminister ning tänu sellele EBS-i tegemistega hästi kursis. Loik on meenutanud, et EBS-i kontseptsioonil oli rohkem vastaseid kui pooldajaid.
EBS-i 15. sünnipäevaks välja antud kogumikus kirjeldab Rein Loik: “Ainsad kohad, kus majandusharidust sai omandada, olid TTÜ ja Tartu Ülikool. Nende õppekavad olid väga akadeemilised ja jäigad. Habakuk tuli välja palju energilisemate õppekavadega, kus leidus ka praktilise väärtusega õppeaineid, näiteks marketing ja juhtimine. Habakuke töö oli põhimõtteline ja läks paljudele korda. Haridusringkondades oldi ikka väga EBS-i idee vastu. Ta pidi oma õppekavade struktuure tugevalt kaitsma. Mäletan, et kui kool loodi, siis Habakuk moodustas gruppe ja viis nad läände. Sellest tuli selline maik man, et mis õpetus see on – Habakuk veab nad välismaale nagu turiste ja hiljem võtab raha endale. Madis Habakuk pidi päris tõsiselt tõestama, et see ei ole nii ja praktiline töö on samamoodi õppimine.”
Hoolimata sellest, et haridusringkondades tekitas Habakuke äriidee ärevust, langes see sihtrühma seas viljakale pinnasele. Kursust müüdi individuaalselt ning peagi selgus, et aastapikkusest kursusest huvitatuid jagus. Madis Habakuk on meenutanud, et esimene, kes kursusest teada sai, oli tema endine töökaaslane Eesti Majandusjuhtide Instituudist – Jüri Mõis. Mõis töötas 1988. aastal ETKVL-i transpordikoondises Auto ökonoomikadirektorina. Kui tulevane hansapankur ideest kuulis, mainis ta, et täna ei oska ta veel midagi öelda, kuid räägib oma direktoriga ja homme ütleb, mis see asjast arvab. Homme ütles Jüri Mõis, et direktor tahaks sellele kursusele saata kaks inimest – teda ja Tiit Pahapilli.
Kokku tuli ETKVL-ist EBS-i esimesele kursusele suisa neli inimest. Üks neist, Toomas Abner, toona ETKVL-is juhtival kohal töötanud mees, kuulis EBS-i uudsest kursusest siis, kui käis majandusjuhtide instituudis koolitusel. Osalemishuvi põhjendab Abner lihtsalt: nõudlus ja pakkumine said kokku.
Toomas Abner: “1980. aastate lõpp oli aeg, kui majandusinimesed said väga hästi aru, et tolleaegne majandusmudel enam kaua ei kesta. Selleks, et hakata midagi uutmoodi tegema, oli vaja end koolitada. Mina olin Tartu Riiklikus Ülikoolis majandust õppinud, aga meile õpetati sotsialismimajanduse põhimõtteid. Sellega kapitalismis kaugele ei sõida, sest täiesti puudusid sellised majanduse kategooriad nagu turg, konkurents, ettevõtlus. Küll aga oli meile õpetatud vähemalt ¼ ulatuses õppekava mahust selliseid “väärt” õppeaineid nagu ajalooline materialism, teaduslik kommunism, sotsialismi poliitökonoomia. Nii et kui kuulsin Habakuke uuest kursusest, tundsin, et see vastab mu vajadustele. Õppemaks oli küll metsikult suur summa, aga oma tööandja ETKVL-i auks pean ütlema, et kokku saadeti kursusele neli inimest.”
Veel üks mees, kellele Habakuk kursusest rääkis, oli Marati peadirektor Ants Kapral. Temagi ütles, et tahaks tingimata mõne inimese sellele kursusele saata. Kui Habakuk ütles, et see kursus on kallis, maksab 33 800 rubla, vastas Kapral, et isegi kui maksaks 300 000, saadaks ta ikkagi ühe mehe sellele kursusele. EBS-i kursuse hind oli tõesti soolane: Tallinnas küsiti autoturul 1989. aasta septembris tuttuue VAZ-2109 ehk Žiguli null-üheksa eest 34 000 rubla, kaks aastat pruugitud masina oleks kätte saanud 22 000 rublaga. Grundigi värviteleri ostmiseks tuli Pika tänava elektroonikapoes välja käia 8500 rubla. Nii et Habakuke kursus võrdus ühe tuttuue auto või nelja välismaise värviteleri hinnaga.
Õpihimulisi jagus aga krõbedast hinnast hoolimata. Toomas Abneri mäletamist mööda tehti kursusele soovijate väljavalimiseks intervjuusid Tõnismäel inseneride majas. Kokku pääses õppima 29 meest-naist, kes polnud enam verinoored, vaid 30–40-aastased juhtimiskogemusega inimesed. Nemad alustasidki 1989. aasta jaanuaris oma üheaastast õppeperioodi grupis, mille nimeks oli IB1 – International Business 1.