Samas ei sünni miski üleöö. Kuigi teadusliku uurimise ja arengu osakond loodi EBS-is juba 1995. aastal ning teadusprorektori ametikoht kaheksa aastat hiljem, nendib EBS-i teadus- ja arendusnõukogu esimees professor Olav Aarna, et ülikool on suurema osa oma 30-aastasest ajaloost olnud eelkõige õpetav asutus ning teaduse osakaal on hakanud suurenema vähehaaval.
Sellise asjade käigu põhjuseid on mitu, kuid neist proosalisemate hulka kuuluvad kahtlemata ressursid. Seejuures mitte ainult raha, vaid ka inimeste aeg. Rahast ja muudest ressurssidest keerulisemgi on aga organisatsioonikultuuri teema.
Olav Aarna räägib, et mõeldamatu oleks olnud 1990. aastatel EBS-i arendada Wilhelm von Humboldti loosungi tuules, et ülikool tähendab teaduse ja õppe ühtsust – see ei oleks välja kukkunud. “Teisalt “sunnib” meid teadusega tegelema kasvõi asjaolu, et Eestis defineerib ülikooliseadus ülikooli selgelt kui teadusülikooli. See tähendab, et kui EBS-il on jätkuvalt ambitsioon olla ülikool Eesti õigusruumis, siis ei saa me teistmoodi kui teadusülikoolina eksisteerida,” selgitab Olav Aarna ja lisab, et praegu liigutakse selles suunas, et teadusülikool rohkem välja kujuneks.
“See ei toimu üleöö ja pelgalt raha juurdesaamise abil. Inimeste mõttemaailma ümberkujundamine on selle oluline osa. Kuid teadus- ja arendustegevuse kandepinda peame EBS-is oluliselt laiendama,” rõhutab Aarna.
EBS-i teadustegevuse põhisuunad ja eesmärgid on seatud EBS-i arengukavas ning EBS-i teadustegevuse strateegias. Lihtsalt ja lühidalt öeldes pannakse rõhku sellele, et teaduse abil saaks lahendada praktilise elu küsimusi. Nii ongi eesmärgiks seatud, et EBS-is valminud ja edaspidi valmivad uurimistööd annaksid panuse Eesti äri-, avalike ja vabakonna organisatsioonide juhtimise tulemuslikkuse suurendamisse, samuti juhtimisvaldkonna õppekvaliteedi parandamisse. Viimase puhul on ülikoolil juba suur võit ette näidata.
“EBS-i juhtimisteaduse doktoriõppekava on Eestis ainuke omalaadne. See on meie suur eelis,” leiab Olav Aarna, et praktilise elu probleemide lahendamise eesmärgiks võtmine teadustöös on igati väärt suund. Nii tulebki suurem osa doktorantidest doktoriõppesse n-ö oma probleemiga, mis aidatakse õppetöö käigus teaduslikuks probleemiks ümber sõnastada.
“Päris mitmed EBS-is kaitstud doktoritööd on mõjutanud tugevasti seda, mis juhtimise valdkonnas Eestis toimub. Seejuures mitte ainult ärijuhtimises, vaid ka avaliku ja kolmanda sektori juhtimises,” mainib Olav Aarna. Ta toob näiteks Maris Zernanti doktoritöö, mis uuris uute juhtimisideede omaksvõtmist ja rakendamist Eesti organisatsioonides, samuti on kaitstud doktoritöid juhtide arengu ning personalijuhtimise teemal. Nende ja mitmete teiste doktoritööde teemad on välja kasvanud just igapäevatöös tekkinud probleemidest, millele taheti lahendusi otsima hakata.
Eeltoodu ei tähenda siiski, nagu tegeletaks teadustöös ainult era- ja avaliku sektori ettevõtete probleemide lahendamisega ning tulevaste teadlaste “kasvatamine” jääks soiku. Näiteks tahab EBS järgmisel õppeaastal vastu võtta 3–6 doktoranti, kes hakkaksid uurima EBS-i väljapakutud akadeemilisi teemasid. Seega võiks nende doktorantide tulevikuplaanides tõsise kaalumise all olla akadeemiline karjäär, mitte juhitöö avalikus või erasektoris.
EBS on ainus ülikool Eestis, kus saab juhtimist tudeerida doktoriõppes.