Nimelt viidi esmakursuslaste õppekavasse sisse aine “Äri alused”. See tähendas, et semestri jooksul tuli tudengitel välja mõelda äriidee, uurida turgu ja konkurentsi, koostada äriplaan ja luua ettevõte. Seejuures pani EBS firmadesse, millesse nii tegijad kui ka kool kõige rohkem uskusid, ka algkapitali.
“Äri aluste” õppejõud ja EBS-i Ettevõtluskeskuse juhataja Ülle Pihlak ei mäleta, et algusaastatel oleks tudengiettevõtetele hoo sissesaamisega erilisi raskusi olnud. Hoolimata sellest, et mõni tudengeist oli kriitiline ja ka ta ise leidis nii mõndagi, mida saaks paremini teha. “Võib-olla olid hoopis ootused ebamõistlikult suured. Otsisime ju Eesti Nokiat,” arutleb Ülle Pihlak algusaastatele mõeldes.
Kui tudengiettevõtete esimene aasta jäi seljataha, väljendas rahvusvahelise ärijuhtimise eriala tudeng Jaak Roosaare oma skepsist Tudengilehe veergudel. “Eelmisel aastal oli tudengiettevõtete start küllaltki tagasihoidlik. Kooli jaoks oli see uudne projekt ja tudengite arvates ei olnud idee veel päris küps. Suurimaks probleemiks osutusid firmade asutamisega seotud bürokraatia ja liigne paberimäärimine, mis paljudel tudengitel igasuguse ärituhina minema viis. Ka oli suuri raskusi lubatud algkapitali saamisega. Sel aastal oleks võinud olla kõik palju paremini: koolil oli kogemus olemas, ettevõtted olid registreeritud ja ka käibevahendid enamikul olemas. Ometi selgus, et olukord on pigem hullemaks läinud.”
Roosaare kriitika polnud laest võetud, sest kuuest õppeaasta alguses loodud tudengifirmast oli kevadeks käivitunud üksainus. Põhjuseks peamiselt tudengite tegevusetus (näiteks oli CD-de müügiga tegelema hakanud firma teinud kaks(!) müügipakkumist), samuti konkurents nn päristurul.
Ka kaks aastat hiljem polnud olukord palju parem. Ülle Pihlak kirjutas 2002. aasta veebruaris EBS-i Õppejõudude Infolehes: “Tänaseks on esimesed kaks lendu aasta tegutsenud. Paraku tuleb tunnistada, et Eesti Nokiat leiutatud ei ole ja suuri kasumeid samuti mitte. Küll aga on tudengiettevõtted täitnud oma õpetlikku eesmärki – kõik äritegevuses osalenud tudengid leidsid, et nad on reaalsest ettevõtlusest palju õppinud ning saanud oma esimese kogemuse ärimaailmas. Edasist õpet osatakse vastu võtta juba palju teadlikumalt ning kogu õpiprotsess on üliõpilaste jaoks muutunud rohkem mõtestatud tegevuseks. Viimasest tulenebki palve kõikidele õppejõududele. Kui planeerite oma loengutesse näiteid, rühmatöid, seminari teemasid, siis võiksite kasutada ka neid juhtumeid, mis üliõpilastele eriti südamelähedased ja reaalsed on – nende tudengifirmasid. Samuti arvan, et ehk oleks teil huvitav kuulda, mida tudengid oma äritegevuses teevad, kuidas neil läheb ja mis probleemid neil on. Siiani olen tundnud end selles valdkonnas väga üksildasena, kuna isegi ettevõtluse õppetooli juhataja pole veel kordagi leidnud aega tudengifirmade vastu huvi tunda. Tegemist on ju ikkagi õppeainega!”
Ülle Pihlak vahendas lugejatele ka probleeme, mida tudengifirmadel kõige rohkem ette tuli.
“Hirm ametnike ja vanemate inimestega suhtlemise ees – kardetakse suhelda maksuameti ja äriregistriga. Kardetakse ka suhelda suurettevõtete juhtidega, linnavalitsuse ametnikega jne. Mind vist kardetakse natuke ka, sest millega muidu seletada seda, et probleemidega tullakse minu juurde alles siis, kui juba kuskilt ettekirjutus saadud.
Ei osata meeskonnatööd – tihti moodustub firma sees väike grupp, kes asju ajab ja teisi liikmeid lihtsalt ignoreerib. Tulemuseks on tülid, mis halvavad kogu firma tegevust.
Turu-uuringute tulemusi hinnatakse ülioptimistlikult: 100%-liselt loetakse sealt välja seda, mida näha tahetakse, mitte seda, mis seal tegelikult on. Hiljem, kui “klient tõrgub”, avastatakse, et seda oleks pidanud ette nägema.
Müüa ei osata – hämmastav, kui tagasihoidlikeks muutuvad meie muidu nii sõnakad üliõpilased, kui neil tuleb midagi maha müüa. Loetelu võiks jätkata…”
Ülle Pihlak siiski püssi põõsasse ei visanud ja õigesti tegi. Õiged olid ka muudatused, mida tudengifirmade loomisel ja majandamisel tehti. Esiteks aeg: oli näha, et ühest semestrist ei piisa, et firma tegevusele hoog sisse saada. Seega pikenes tudengifirmadega tegelemise periood kahe semestrini ning kasutada oli ka nende vahele jääv suveaeg.
Teine probleem oli algkapitali kaasamine: alguses pani EBS tudengifirmade konkursi võitnud ettevõtetesse sisse algkapitali tingimusel, et Ülle Pihlak on ettevõtte juhatuses. Alates 2011. aastast, mil ettevõtet sai asutada ilma osakapitali maksmata, andis EBS konkursi võitjale 2000 eurot stardiraha, ise osanikuks ei läinud ning Ülle Pihlakul polnud enam vaja olla tudengifirmade juhatustes.
18 aastat tudengiettevõtete loomist vedanud Pihlak nendib, et raskused, mida tudengifirmad 2000. aastatel kohtasid, on täiesti loomulikud ja kehtivad ka praeguste tudengifirmade kohta. Küll aga on raskusi vähendanud bürokraatia muutumine.
“Varem käisime notaris, ettevõtte asutamine võttis aega. Nüüd saab selle ära teha 10 minutiga. See aga on tekitanud uue probleemi – tudengid kipuvad ettevõtteid asutama liiga kergekäeliselt, kui nad tegelikult pole selleks veel valmis. Väga palju tuleb teha selgitustööd, et nad kümnekesi juhatusse ei läheks,” kirjeldab Ülle Pihlak.
18 aasta jooksul on EBS-is sündinud 220 tudengiettevõtet, kelle ampluaa on ulatunud üsna lihtsakoelistest äridest keerukate ja kapitalimahukate ettevõtmisteni. Tudengifirmade seas on olnud nii toidumeistreid, meelelahutusteenuste osutajaid, lastekaupade valmistajaid, moe- ja iluteenuste pakkujaid kui ka elektroonikakonstruktorite tootja. Nii et nimetage ükskõik milline tegevusala, ja võite olla üsna kindel, et mõni ebsikate tudengifirma on sel alal käe valgeks saanud.
Tehnoloogiavaldkonnas kätt proovida soovivatele tudengitele on abiks EBS-i koostöö Tallinna Teaduspargi Tehnopoliga. 2010. aastal sõlmisid EBS ja Tehnopol koostööleppe, et pakkuda tudengitele senisest paremat võimalust heade äriideede edukaks realiseerimiseks, kasutades selleks Tehnopoli tehnoloogiateadmisi.
Ülle Pihlak räägib: “Eesti Nokia peitub tudengite peades! Olles aastaid töötanud tudengiettevõtetega, näen seal aina süvenevat huvi innovaatiliste toodete arendamise vastu. Noortele ettevõtjatele on iseloomulik avatud mõtlemine ning olen kindel, et varem või hiljem koorub sealt selline äriidee, mille üle Eesti võib uhke olla.”
Üks tudengifirmadest, kelle tegevuse üle võib kogu Eesti uhke olla, on 2014. aastal loodud ja aasta hiljem Riias Baltimaade tudengifirmade konkursil teise koha saanud Wolfprint 3D. Firma, mille esimesed investorid olid muide Madis ja Mart Habakuk, pakkus alguses 3D-printimise teenust. Nüüd toodetakse 3D-skännereid, mida on müüdud nii Euroopasse kui ka USA-sse.
Rahvusvahelises meedias sai suurt tähelepanu ultrahelipildi põhjal veel sündimata lapse 3D-printimise võimalus, mis näitab vanematele last juba enne seda, kui maimuke ilmavalgust näeb. 2018. aastal lõi ettevõte nutitelefonirakenduse, mis loob inimestest 3D-avatare, võimaldades neil siseneda virtuaalmaailma.
Wolfprint 3D on ilmselt üks eredamaid näiteid edukalt tegutsevast tudengifirmast. Kuid loomulikult ei jätka kõik tudengifirmad tegevust. Ülle Pihlaku sõnul jääb tudengifirmadest edasi tegutsema umbes 10%.
“Tudengifirmade eesmärk pole kunagi olnud kõikide meeskondade jätkamine. Eesmärk on ettevõtluse protsesside õppimine, vigade tegemine õppimise käigus ja nendest õppimine. Eriti utoopiline oleks oodata, et esimesel kursusel juhuslikult tekkinud meeskonnad jäävad koos tegutsema nädalaga genereeritud ideega. Muutuvad ideed, muutuvad meeskonnad. Hoopis tähtsam on, et tehakse ära oma vead, õpitakse nendest ja saadakse hoogu juurde, et ettevõtlusega tegeleda, mitte tööd otsida. Tudengiettevõtted on ettevõtluse liivakast!”
“Kui tahad oma ettevõtte luua, usalda alati sisetunnet. Kui millessegi usud, siis hakka seda kohe realiseerima. Alusta näiteks äriplaani kirjutamisest.
See võib tunduda tõelise tüütusena, aga see on ülioluline ja manab üsna hästi ette selle, kas ja millal sinu idee hakkab ennast ära tasuma ja paneb mõtlema pisiasjadele, mida võib-olla ideest vaimustudes analüüsinud ei ole.”
Anett Kulbin, maitseviinasid tootva tudengifirma Nobenaps OÜ üks asutajatest
Umbes kümnendik tudengifirmadest jätkab tegutsemist ka pärast kooli lõppu.