Nõukogude ajal oli haridus olnud tasuta igal tasemel – lasteaiast doktorantuurini. Varakapitalistlikus Eestis aga hakkas tekkima erakoole, kes õpetuse eest raha küsisid. Selgus, et pakkumine kohtus nõudlusega ning leiduski neid, kes raha eest õppimist imelikuks ei pidanud ja õpingud kas oma taskust, vanemate või tööandja rahast kinni maksid.
Ühiskonnas aga levis tasulise hariduse kohta mitmesuguseid arusaamu, mis tegelikus elus tõeseks ei osutunud – kuigi eks siingi kinnita erand reeglit. Esiteks arvati, et raha eest õppija saab lihtsamini läbi, sest küllap kool pigistab õppuri akadeemiliste tulemuste suhtes ühe silma kinni – kui tudeng lahkuks, jääks koolil ju raha saamata. Teiseks räägiti, et erakooli lähevad rumalamad, kes riiklikesse õppetemplitesse sisse ei saa – raha eest õnnestub end ikka stuudiumist läbi vedada.
Marje Habakuk nendib, et aegade jooksul on koolist läbi käinud igasugust rahvast, sealhulgas selliseid, kes pole õppejõudude nõudlikkusega rahul olnud, põhjendades: aga ma olen ju maksnud! Ka 1990. aastatel käis mõni lapsevanem küsimas, miks nende võsuke ei saa edasi järgmisele kursusele – nad on ju nii palju maksnud. “Nendega pole meil pikka juttu olnud. Me pole kunagi nõudmistes hinnaalandust teinud seetõttu, et EBS on tasuline kool,” kinnitab Marje Habakuk.
Madis Habakuk oli samuti konkreetne: “Tudengil on siin majas üks õigus – õigus valida, kas tulla siia õppima või mitte. Ka meil on tudengid õppejõududele öelnud, et me maksame, me peame oma eksamil läbi saama. Sellel väitel pole üldse mingit kaalu. Kui läheksime seda teed, oleksime lihtsalt üks diplomiveski. See on tupiktee, sellisel ülikoolil pole tulevikku.”
Madis Habakuk kirjutas rahast ja selle eest saadavast haridusest üsna palju. Üks niisugustest artiklitest ilmus 1997. aastal Õpetajate Lehes. Habakuk nentis, et erakooli satuvad tõesti õppima rikkamad tudengid, ning põhjendas seda nii: “Erakoolid õpetavad põhiliselt majandust ja juurat. Igal õppijal peavad olema teatud eeldused, et valitud erialal edaspidi edukas olla. Õppemakski on ses mõttes test – kui suudad nii palju raha teha, küllap sobid siis ka ärialale. Ühele lihtsalt jääb raha külge kinni, teisele mitte.” Habakuk rõhutas, et kahtlemata ei anna õppemaksu tasumine tudengile veel õigust diplomit saada.
EBS-i õppemaksu suhe näiteks riigi keskmisesse palka on paarikümne aastaga tublisti muutunud ning seda õppida soovijale soodsas suunas. 2018. aasta sügisel on päevases bakalaureuseõppes õppemaks 2200 eurot semestris ja Eesti keskmine kuupalk ulatub üle 1300 euro.
1990. aastatel oleks aga kahe keskmise palga lettilöömisega EBS-i ukse taha jäänud. Eesti keskmine palk oli 1996. aastal napilt 3000 krooni. Sama aasta sügissemestri õppemaks päevastele bakalaureusetudengitele oli EBS-is 12400 krooni, magistriprogrammi hinnasilt oli 1000 krooni võrra väiksem. Summa jäi samasse suurusjärku tolleaegse eraharidusturu teise suure tegija, Concordia ülikooliga – need kaks olidki majandus- ja äriõpet pakkuvaist koolidest kõige kallimad.
Praegu tuleb EBS-i bakalaureuseõppes semestri õppemaksu tasumiseks välja käia kahe keskmise kuupalga suurune summa. 22 aastat tagasi kulus selleks neli keskmist kuupalka.
Nüüd, kaks kümnendit hiljem, on huvitav meenutada ka fakti, et mõni kool võttis õppemaksu vastu mitte Eesti kroonides, vaid hoopis USA dollarites – seda tegi näiteks Concordia. EBS arveldas kroonides.
Kogu EBS-i eksisteerimise kestel on andekamatele ja aktiivsematele õppijatele tehtud suuri õppemaksusoodustusi – selleks oli ja on tudengitel vaja näidata nii head õppeedukust kui ka ühiskondlikku aktiivsust. Eriti andekatele noortele on pakutud võimalust õppida täiesti tasuta.
Aeg-ajalt on EBS uurinud, kust saavad tudengid õppemaksu tasumiseks raha. 1996. aastal maksid suurema osa bakalaureusetudengite õppemaksu nende vanemad – esmakursuslastest 65%, kolmanda kursuse omadest 59%. Ise tasus oma õpingute eest vähem kui 10% bakalaureusetudengeist, töökoht finantseeris umbes viiendikku tudengeist.
Neli aastat hiljem oli pilt märgatavalt teistsugune: vanemate osakaal oli kukkunud paarikümnele protsendile ning rohkem kui pooled tudengid maksid oma õpingute eest kas ise või tööandja abiga. Esines ka kõigi nende variantide kombinatsioone, mis tähendab, et õppemaksu tasumisele panid õla alla nii tudeng ise, tema vanemad kui ka töökoht.
Kui majanduselus ei kutsu sõna “era” enam esile mingeid emotsioone, siis hariduses on siiani sellel sõnal märk küljes. Riiklikud (täpsemalt avalik-õiguslikud) ülikoolid on paljude ametnike ja avaliku elu tegelaste silmis kuidagi usaldatavamad ja harjumuspärasemad. Samas võib julgelt väita, et vähemalt majandushariduses, nagu seda on näidanud bakalaureuse õppekavade riiklik akrediteerimisprotsess, ei pea see arusaam kuidagi paika. Kui aga võrrelda õppekeskkondi (õpperuume, arvutite hulka õppija kohta, kasutatavat õppekirjandust), on eraülikoolidel juba paljuski edumaa avalik-õiguslike õppeasutuste ees.
Aga ikkagi jääb kõlama väide, et tavainimesel täna eraülikooli asja ei ole, sest seal on suured õppemaksud ning vastu võetakse mitte teadmiste, vaid rahakoti paksuse järgi. Nende väidetega on raske nõustuda. Tõsi, enamik meie üliõpilasi töötab õpingute kõrvalt, selleks et tasuda õppemaksu ja mitte nõutada seda vanemate käest. Tõsi seegi, et paljude õppijate õppemaksu tasuvad nende praegused ja tulevased tööandjad, kes loodavad endale saada tõeliselt kvalifitseeritud tööjõudu. Oleme veendunud, et meie üliõpilasi eristab teistest pigem suurem ettevõtlikkus ja läbilöögivõime kui nende varanduslik seis.
Miks oleme arenenud palju kiiremini kui enamik avalik-õiguslikke õppeasutusi?
Esiteks ei ole riigil jätkunud vahendeid kiiresti laiendada õppimisvõimalusi valdkondades, mis tänasele üliõpilasele on atraktiivsed.
Teiseks ei seo eraõppeasutusi paljud bürokraatlikud ja muud olemuslikud takistused, mis pärsivad muudatuste kiirust ja kiiret reageerimist ümbritseva keskkonna muutumisele.
Kolmandaks on eraharidusse kodeeritud teatud kvaliteediseire süsteemid, mis paljudel juhtudel ei toimi nii efektiivselt avalik-õiguslikes ülikoolides. See on õppijate huvi saada nende poolt makstud raha eest kvaliteetset ja konkurentsivõimelist haridust ning õppeasutuse poolt pakkuda ainult kvaliteetset “toodangut”, kuna viletsat haridust ei soovi ju keegi osta.