Kui 1989. aasta majandustulemused olid hiilgavad – kasum 700 000 rubla –, siis edaspidi enam nii hästi ei läinud. Põhjus lihtne: Nõukogude Liit vaakus hinge ning temaga koos ka väike Eesti.
Olukorra riigis võttis hästi kokku Edgar Savisaare valitsuse tegevusprogramm aastast 1990. See algab sõnadega: “Valitsus konstateerib, et Eesti ühiskond on sügavas kriisis. See on nõukogude totalitaarühiskonna üldkriisi Balti variant, mille aluspõhjaks on senise tootmisviisi ja sellel rajaneva ühiskonnakorralduse parandamatult vähene tõhusus võrreldes nüüdisaja arenenud industriaalühiskonnaga. Kriis süveneb.”
Valitsusel oli õigus – kriis tõesti süvenes. Poed olid kaupadest tühjad, kiirabiautodele ei jätkunud kütust ning igapäevaeluga toimetulek muutus aina suuremat leidlikkust nõudvaks ülesandeks.
EBS-i hakkas ühiskonnas toimuv tõsiselt mõjutama 1991. aastal. Suurtes nõukogude ettevõtetes ei olnud juhtidel enam võimalik nädalate kaupa ära olla ja õppida. Ettevõtted sattusid raskustesse, neil polnud enam raha ning helgemad pead lahkusid eraettevõtlusse. Selle tagajärjel suured ettevõtted lagunesid, majandus käis alla ning Vene rubla ostuvõime vähenes.
Juba 1990. aastal oli Eestis inflatsioon 79% aastas ning kuni 1992. aasta juunini, mil tuli käibele Eesti kroon, oldi tunnistajaks hüperinflatsioonile. See tähendas, et rubla väärtus ei kukkunud mitte kuudega, vaid nädalate ja suisa päevadega.
EBS-ile tähendas see eriti keerulisi olukordi õppemaksu ja töötajate palkadega. 1992. aasta veebruaris sai USA-s õppepraktikat ette valmistanud Madis Habakuk Eestist hädakirja: “Tule kiiresti tagasi, meil ei ole võimalik töötajatele järgmise kuu palku välja maksta.” Õnneks said töötajad väljateenitud palga siiski kätte, sest juhtkond oli osa rubladest dollaritesse konverteerinud ja see nutuse olukorra päästiski.
Õppemaksuga oli aga lugu nii, et seda tuli hüperinflatsiooni tõttu peaaegu iga kuu tõsta ning hinnatõusu tudengitele selgitada. Finantsdirektor Tõnu Küttmaa meenutab: “1991. aasta detsembri alguses, kui kõik olid EBS-i ballil, pidasin mina kohtumisi magistrantidega, kes tahtsid teada, miks õppemaks jälle tõuseb. Nad olid umbes kümnekesi, kõik lugupeetud inimesed, mina pidin siis üksi neile põhjendusi andma. Kui 1992. aasta juunis tuli Eesti kroon, siis olukord stabiliseerus.”
Õppemaksuga seostusid veel muudki ebameeldivused. Seda võeti nimelt vastu sularahas, nii et tudengitelt saadud kopsakates rahapakkides tuli kõik kupüürid täpselt üle lugeda, et ei eksiks. See aga võttis aega. Järgmiseks tuli sularaha panka viia, kuid see võis olla ohtlik teekond. Tõnu Küttmaa meenutab, et riski minimeerimiseks käidi pangas sageli kahekesi. “Ega EBS-is mehi palju olnud, peale minu ja Madise veel vaid paar meest. Seetõttu viisimegi sageli raha panka Madisega ja tema alati soovitas, et ma mingu ees ja tema tuleb mõni meeter tagapool – kui keegi mind ründab, siis ta viskub kohe ründajale jalgadesse – Madis oli ju endine maadleja.”
Rahaasjus oligi EBS-ile kõige raskem 1992. aasta. “Nii palju oskasime arvutada küll, et raha otsa ei lõppenud. Sotsiaalpanga arvelduskontol oli meil raha olemas, aga selle kättesaamisega oli probleem, sest sularaha, nagu ka kõik teised kaubad, oli tollal defitsiit. Seetõttu tuli sularaha ette tellida,” meenutab Küttmaa. Lahutamatult käis toonaste “pangatehingute” juurde pangas töötanud naistega heade suhete hoidmine. Selleks sobis hästi klassikaline võlumisvõte: naistepäevaks ja muudeks tähtpäevadeks viidi õrnemale soole lilli või kommikarpe. See aitas nii mõnigi kord end sularaha saajate järjekorras ettepoole nihutada.
Lilled ja kommid siiski järjekordi ei kaotanud ning hoolimata sellest, et vajalik summa sularaha oli ette tellitud, tuli selle kättesaamiseks sabas seista tundide kaupa. Kui ka juhtus, et järjekorras oli sinu ees koha sisse võtnud vaid üks inimene, oli vara rõõmustada. Tõnu Küttmaal on eredalt meeles lugu, kui Sotsiaalpangas oli tema ees sularaha väljavõtmist ootamas ainult üks naine. “Ma muidugi rõõmustasin, et täna läheb kiiresti. Siis aga ilmusid naise juurde kaks meest suurte kohvritega – selgus, et Dvigatelist tuldi palgaraha võtma ja seda loeti poolteist-kaks tundi kohvritesse,” naerab Küttmaa.
Sabatada tuli ka reisitšekkide saamiseks. Neid vajas Madis Habakuk, kes käis kaks korda aastas Põhja-Ameerikas – talvel õppejõude otsimas ja kursust ette valmistamas ning suvel koos õppuritega. “Talle oli vaja Ameerika või Kanada dollarites reisitšekke. See tähendas, et pidin minema kell 9 hommikul, kui pangakontor avati, järjekorda. Kui lõuna ajaks, kella 12-ks või 13-ks ei olnud järjekord minuni jõudnud, tuli järgmisel hommikul tagasi tulla. Eriti on mul meeles talvised ajad, sest siis olid rasked üleriided seljas – võtsin küll mantli seljast ära, aga kuna istekohad olid limiteeritud, tuli seista 4–5 tundi, mantel käe peal, ja loota, et saan reisitšekid kätte,” meenutab Küttmaa.
Kuna ajad olid keerulised, moodustati IB3 ja IB4, mis töötasid juba magistriprogrammi alusel, väga suurte raskustega. Miski ei aidanud kursuste vastu tekitada sama suurt huvi, kui varem oli olnud – isegi EBS-i ostetud telereklaam mitte. Ja nagu muresid veel vähe oleks olnud – kõige krooniks jäi ära kursuse praktika Saksamaal Kielis. Tõnu Küttmaa mäletab, et EBS-i poolt praktikat organiseerinud inimesel tekkis sakslastega konflikt ja nood keeldusid gruppi vastu võtmast. Kuna praktika ei toimunud, said õppurid praktika eest makstud Saksa margad tagasi.
Õppepraktika võimalused halvenesid ka Kanadas ja Ameerika Ühendriikides, hoolimata sellest, et ootused olid üles köetud. USA-s pidi nimelt 1992. aastal kõigi eelduste kohaselt toimuma EBS-i seni kõige kõrgetasemelisem suvepraktika.
Madis Habakuk on meenutanud, et EBS-il oli leping San Francisco ülikooliga, mis pidi suvel kursuse tegema. Peale selle oli EBS-i direktorite nõukogu Ameerika poole survel tehtud otsus, et kõik praktikale tulevad tudengid saavad Ameerikas erialast tööd.
“Kahjuks ei olnud see otsus, mis Marshall Fitzgeraldi ettepanekul lõpuks läbi läks, reaalselt täidetav. Ameerikas algas sel ajal tööpuuduse periood ning EBS-i Ameerika jaoks nii erialaselt kui keele poolelt ettevalmistamata tudengid ei saanud loomulikult tööd. Niisuguses olukorras ei ole see iialgi mõeldav. Kuid lubadus oli antud, sellega arvestati ning loomulikult tekitas see enamiku tudengite hulgas väga negatiivse hoiaku. Lisaks oli veelgi asju, mida valesti mõisteti. San Francisco ülikooli Business Schoolis toimus meie tudengite auks vastuvõtt ja seal avaldas ülikooli professor Eugene Muscat kohalikule projektijuhile Barbara Puntile tänu EBS-i tudengitele tehtud annetuse eest. Tudengite arvates oli tegu rahalise annetusega, sest loomulikult ei pidanud nad mingiks annetuseks kohapeal kingitud sulepäid. Need aga olidki Barbara Punti annetus. Tudengid arvasid, et annetus pidi olema rahaline ning nendeni ei jõudnud. See oli viimaseks tilgaks karikas. Lugu lõppes vastastikuste süüdistustega ajalehes ning loomulikult ei võitnud sellest ei EBS-i ega tudengite prestiiž.”
Kanadaski polnud olukord kiita. Eestlastele ei jagunud õppepraktikaks enam nii palju kohti kui varem, sest Kanada riik finantseeris nüüd mitte Eesti, vaid Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu programmi, olles huvitatud potentsiaalsete ärisidemete laiendamisest võimalikult paljudele riikidele.
Siiski ei möödunud 1990. aastate algus vaid minoorsete nootide saatel. Oli ka õnnestumisi. Näiteks loodi sidemed Prantsusmaa ISG (Institut Superieur de Gestion) ülikooliga ja üks väike rühm Eesti tudengeid pääses praktikale Lyoni.
Eesti mastaabis on meie kool vaieldamatult ainulaadne selle poolest, et oleme puhtalt business school ja ainuke selletaoline Eestis. See pole juhuslik valik, vaid oleme nii plaaninud kooli loomisest peale. Kooli loomisel 1988. aastal, kui mind selleks Ameerikas spetsiaalselt treeniti, oli üks tõde: tee ühte asja, aga kõige paremini maailmas. Vastame rahvusvahelistele business school’i kriteeriumitele ning seetõttu sobitume hästi rahvusvahelisse ärikoolide võrgustikku. Ning seda võin ma küll veendumusega väita, et millegi muuga ei hakka me kunagi tegelema.
Väljaanne “EBS-i õppejõud, 2005”