Mis seal salata, nii suuri plaane Madis Habakukel kooli asutades küll ei olnud. Sellest annab aimu üks 1997. aastal Õpetajate Lehes ilmunud artikkel.
Ajakirjanik küsis Madis Habakukelt, kas nüüd on Eesti Kõrgem Kommertskool selline, nagu ta seda plaanis. Habakuk vastas: “Oh ei! Plaanid olid palju väiksemad. Ega ma oma vaimusilmas tookord ülikooli küll ei näinud. Ka siis, kui mina olin juba otsustanud hakata kraadiprogrammi tegema, leidsid minu USA ja Kanada kolleegid veel mitu aastat, et see on liiga keeruline. Nii et plaanid on ületatud.”
Seejuures suutis EBS plaani ületada vägagi konkurentsitihedas keskkonnas. Konkureerida tuli nii avaõiguslike ülikoolide kui ka eraomanduses rakenduskõrgkoolide ja ülikoolidega. Erakõrghariduse pakkujaid oli 1990. aastatel Eestis 20 ringis, neist omakorda majandus- ja äriharidust andis kümmekond.
Mäletate neid nimesid – Concordia ülikool, Eesti-Ameerika Ärikolledž, Tallinna Ärijuhtimise Kolledž, I Studium, Audentes. Loetelu pole kaugeltki täielik ning sel poleks ka mõtet, sest 2000. aastatel läks osa neist pankrotti ja teised ühinesid kas omavahel või mõne avaõigusliku ülikooliga. Kuid mitte EBS – Eesti vanim eraülikool püsis kindlalt iseseisvana.
EBS-i endine rektor professor Olav Aarna on veendunud, et EBS mängis vähemalt kaudselt Eesti kõrgharidussüsteemi kujundamisel väga olulist rolli, olles omast liigist ehk erakõrgkoolina esimene ning näidates esimese kümmekonna tegevusaasta jooksul oma elujõudu ja jätkusuutlikkust.
1990. aastatel oli Eestis paarkümmend erakõrgkooli, neist kümmekond andis majandus- ja äriharidust.
“See oli inspiratsiooniallikas mitmetele teistele ettevõtlikele inimestele, kes 1990. aastate teisel poolel ja käesoleva sajandi alguses uusi erakõrgkoole asutasid. Lõpuks sai neid liiga palju – tipuajal, 2002–2003 loendati Eestis poolsada õppeasutust, mis kõrghariduse õppekavasid pakkusid. Tänaseks on neid alles jäänud poole vähem ja sedagi on tõenäoliselt liiga palju nii väikese riigi jaoks nagu Eesti,” leiab Olav Aarna.