“Esiteks peab tal kindlasti olema kõrge saavutusmotiiv, tahtmine elus edasi jõuda. Teiseks on sellistel inimestel reeglina ka tugev tahe ennast arendada. Eeldame, et nad oleks loomingulised ja ettevõtlikud. Ja kolmandaks, neil ei tohiks olla nõrku külgi, sest juhina ei saa töötada inimene, kellel mingi teatud võime on väga nõrk,” selgitas Habakuk 2005. aastal EBS-i õppejõude tutvustavas raamatus.
Suurem osa EBS-i tudengitest ka vastas kooli looja seatud kriteeriumitele. See on suisa teaduslikult tõestatud! EBS-i kauaaegne õppejõud, juhtimise õppetooli juhataja ja teadusprorektori ametit pidanud Ruth Alas lasi aastatel 1995–1997 EBS-i tudengitel täita psühholoogilisi teste. Nende testide tulemusi sai võrrelda teiste ülikoolide majandusteaduskonna üliõpilaste tulemustega.
“Tulemus näitas, et EBS-i tudengid olid ekstravertsemad – energilisemad, ettevõtlikumad ja parema pingetaluvusega kui teiste koolide üliõpilased. Kuna vahetult enne seda olin kümme aastat tegelenud personalivalikuga, kõigepealt vabariigi noorte juhtide reservi loomisel ning siis välisfirmadele Eestis esindajate otsimisega, tegime neile kõigile ka isiksuse teste. Ja otsisime eelkõige ekstravertsemaid inimesi. Ühesõnaga leidsin, et EBS-is õpib just nimelt õige kontingent – valmistame ette just neid, kel on vastavaks erialaks väga head eeldused,” kirjeldas Ruth Alas.
“Alustasin EBS-is bakalaureuseõpet esimese lennuga aastal 1991. Tööalast karjääri alustasin aastal 1992. Esimene tõsisem töökoht oli 1993. aasta alul, kui Hardo Pajula kutsus mind Hansapanka. Järgnevad kolm aastat töötasingi seal marketingi osakonnas.
EBS-is olid minu jaoks väga tugevateks nägemuste ja väärtushinnangute muutjateks välislektorid. Kuna me olime n-ö esimesed vasikad, kellel oleks olnud väga lihtne aia taha minna, pingutas juhtkond selle nimel kõvasti, et meil oleks väga hea õppekava ja väga head lektorid. Välislektoreid oli meil tugev enamus. See aitas väga hästi kaasa asjadest kiirele arusaamisele.
Tollal ei pakkunud veel keegi peale EBS-i turumajandusele orienteeritud haridust. EBS oli üks esimestest katsetajatest. Kui ma 1992 tööturul alustasin, siis oli see aeg, mil ettevõtted orienteerusid ümber avatud turumajandusele. Spetsialistide järele, kuigi nad olid noored ja rohelised nagu meie, oli väga suur vajadus. Seetõttu võib öelda, et algusaastatel aitas see väga palju kaasa.
EBS oli kindlasti kasulik. Üks pool on see, mis puudutab teadmisi, kuid ma ei alatähtsustaks kindlasti mitte ka oma kursusekaaslasi, kellega meil oli võimalus viie aasta vältel tulest ja veest läbi tulla, igas tähenduses. Kontaktid nendega on samuti tööalaselt kasuks tulnud.”
Allikas: Tudengileht, veebruar 2000.
Nagu eespool öeldud, olid Madis Habakuke meelest EBS-i üliõpilase olulised omadused loomingulisus ja ettevõtlikkus. Vilistlane Sirli Kalep mäletab oma bakalaureuseõpingute ajast lugu, mis näitab, et oldi tõepoolest loomingulised ja ettevõtlikud – ning mitte ainult loengus ja seminaril.
“Olime ebsikatega linna peal, aga mingil hetkel tundus, et peole minna ei taha ning koju ka mitte. Mõtlesime, et lähme kooli, aga kohe tekkis küsimus, kuidas me hilisõhtul sinna pääseme. Lasime siiski ukse taga kella ja ütlesime valvurile, et peame üliõpilasesinduse ruumi sisse saama, sest meil on ühe USA ülikooliga konverentskõne. Valvur helistas seepeale esinduse esimehele Kristiina Kägule. Tema taipas kohe, milles asi, ning vastas, et jah, tõesti on konverentskõne ja üliõpilased tuleb sisse lasta. Nii saimegi EBS-is veel paar tundi aega veeta.”
“Aastal 1991 alustas esimene päevane kursus, üle kuuekümne noore inimese. Sakala keskuses hakkas tööle kaks gruppi bakalaureuse tudengeid. Gruppidel olid ka juhendajad: Hardo Pajula ja Kalle Norberg.
Milline oli EBS siis? Eelkõige oli see kahe auditooriumi, office’i ja Sakala uue maja kodukohvikuga koht. Õppejõududest püsivad meeles eelkõige Hardo Pajula, Marc Hyman, Jeff Mecom, Peter Alapin, Henn Käärik kui kõige huvitavamad isiksused. Keeleõpetajatest muidugi Aet Toots ja Jaanika Sarv.
Kohvik oli meile tudengielu keskus (mõne jaoks oli selleks ka suitsuruum). Kohvik oli kella üheksast kuni viieni meie. Esimesel aastal ei “tüüdanud” meid ka nooremad kursused. Seega said sealt alguse kõik üritused. Alates sünnipäevadest, paintball’ist, Rodar Actist kuni lõpetamise ettevalmistamiseni. Naps, nali, sport, armastus (ilmselt ka mõni abielu või laps) said sealt alguse. Kunagi sai seal isegi kooli laul valmis tehtud, kahjuks on sõnad ja viis kadunud.
Mis asi või koht on EBS lõpetanute jaoks? EBS on meie jaoks ikka rohkem inimesed – eelkõige just sõbrad ja tudengiaja mälestused (mitte just 100% positiivsed). Ja inimesi oli meil mitmesuguseid. Esimene läheb ikka pisut aia taha.”
Allikas: Eesti Kõrgema Kommertskooli aastaraamat 1997.