Nemad hakkasid korraldama suurejoonelisi balle, millest esimene toimus 1992. aastal Mustpeade majas ning õnnestus hästi. Marje Habakuk mäletab, et EBS-i ballid olid 1990. aastate alguse kehvadest majandusoludest hoolimata igati balli nime väärt. “Tüdrukud olid ilusates pikkades kleitides, mis tollal polnud väga levinud komme. Eelnevalt said tudengid õpetust, kuidas ballil käituda.”
1990. aastatel toimusid detsembrikuised ballid, millega tähistatakse muu hulgas EBS-i aastapäeva, Sakala keskuse suures saalis. Aastatuhande vahetuse paiku kippus aga ballitraditsioon soiku jääma. 2002. aastal oli ballikülalisi vähe ning tantsumuusikagi polnud selline, mille saatel meelsasti oleks põrandale mindud.
Järgmisel aastal pingutas korraldustoimkond tublisti – jõulu- ja juubeliballi külalisi võõrustati siis Estonia kontserdisaalis, kus EBS-i ball kunagi varem polnud toimunud. Pidu läks korda ja väärt ballitraditsioon õnnestus hääbumisest päästa.
Lisaks ballile on kooli algusaegadest pärit teine tänapäevani kestma jäänud traditsioon – kevadine lõpetajate rongkäik, kus mustades talaarides ja kandiliste mütsidega koolilõpetajad liiguvad Lauteri tänava koolimajast aktuse toimumise paika. Algusaastatel peeti lõpuaktusi Sakala keskuses, hiljem Estonia kontserdisaalis.
“See on väga vahva traditsioon,” leiab kolmekordne vilistlane Sirli Kalep, kes on EBS-ist saanud nii gümnaasiumi lõputunnistuse kui ka bakalaureuse- ja magistridiplomi. USA filmidest tuttava musta talaari laenutavad lõpetajad koolist, kandilise mütsi aga saavad endale päriseks.
Sirli Kalep meenutab, et trummipõrina saatel koos kooliperega rongkäigus Estonia poole kõndides tekkis väga võimas ja uhke tunne. Tema igatahes soovitab kõigil, kes jõuavad diplomini talvel, teha veel ühe kraadi, et saaks lõpetada ka kevadel ja kogeda rongkäigus sammumise tunnet.
Mitu aastakümmet vastu pidanud ürituste reas on ka suvepäevad, millest võtsid osa nii üliõpilased kui ka ülikooli töötajad. Esimest korda toimusid suvepäevad Ida-Virumaal Kurtnas 28.–30. juunini 1996.
Kohale oli tulnud umbes 150 EBS-i üliõpilast ja mõni juhtkonna esindaja. Pärast esimese päeva õhtul tantsupeol möllamist magati telkides, teisel päeval järgnes hommikusöögile rivistus, kus avakõne pidas Madis Habakuk. Tudengileht vahendas hiljem, et Habakuk rõhutas puhkuse tähtsust ärimeeste elus ning selle positiivset mõju eluea pikkusele.
Ülejäänud päeva sisustasid spordivõistlus ja taidluskavad ning õhtu ja öö tants. “Kogu laager möödus eriliste ohvrite ja purustusteta, kui üks kiigelt kukkunu, mõned puud ja peavalu välja arvata,” võttis Tudengilehe artikkel sündmuse kokku.
Järgmised suvepäevad peeti 26.–28. juunini 1997 Kukulinnas Saadjärve ääres. Sama aasta oktoobris ilmunud Tudengileht vahendas, et päev enne suvepäevade algust närisid korraldajad küüsi – ei tea, kas ikka toimub, eelmüügist oli ostetud vaid 90 piletit ja sellest ei piisanud. Reede õhtupoolik aga hajutas viimasegi kahtluse, sest Tartu maantee oli Kukulinna poole suunduvaid autosid täis.
1996. aastal EBS-is rahvusvahelist ärijuhtimist õppima asunud Jaana Liigand-Juhkam mäletab, et suvepäevad olid ebsikatele suursündmus. “Seal oli koos 300 inimest ja esinesid kõige populaarsemad bändid,” kinnitab ta.
Praegu EBS enam tudengite ning töötajate ja õppejõudude suvepäevi ei korralda, küll aga võetakse endiselt osa aastatepikkusest traditsioonist esindada oma kooli üle-eestilistel üliõpilaste suvemängudel. Juhtub, et tuuakse võitki koju. Näiteks 2018. aastal võitis rektorite ja nende kohusetäitjate mitmevõistlusel esikoha EBS-i kantsler Mart Habakuk.
Suvepäevad ja ball on olnud EBS-i tudengite, õppejõudude ning töötajate ühine meeldiv meelelahutus. Eraldi üritused on alati olnud ka töötajatel ja õppejõududel. Algusaastatel korraldati jõulupidu ja kevadpiknikku. Jõulud on aga teadupärast aasta üks kiiremaid aegu ja nii hakkas töötajate jõulupidude traditsioon sajandivahetuse paiku hääbuma, kuni kadus sootuks.
Kevadpiknikud on aga jäänud. Tõele au andes pole tegemist ei kevadel toimuva ürituse ega ka piknikuga. Nimelt on piknik juunis, pärast lõpuaktust, ning keegi ei võta einet murul, vaid kenasti kaetud laua taga.
1999. aastal tekkis personalispetsialist Reet Talvikul ja õppesekretär Karmen Harjul mõte muuta kevadpiknik põnevamaks. Naised sättisid endale suured ja uhked parukad pähe ning panid tütardelt laenatud liibuvad ja läikivad püksid jalga. “Sättisime end Tallinna Botaanikaaeda sisenema siis, kui Madis Habakuk kõnet pidas. Isegi tema hakkas kokutama,” naerab Talvik aastatetagust tempu. Pärast Talviku ja Harju võimsat etteastet hakkasid ebsikad järgmistel kevadpiknikel end ette antud teema kohaselt kostümeerima – jälle oli uus traditsioon loodud.
Sirli Kalep räägib, et töötajad lähevad alati väljakuulutatud teemaga kaasa ning pigem jääb rumalasse olukorda inimene, kes asjaga ei ühine. Kevadpikniku korraldajate sekka kuuluv Kalep avaldab ka ühe saladuse: nimelt oli 2015. aasta kevadpikniku teemaks rahvusvahelistumine ning iga osakond sai loosiga riigi nime, mille esindajaks kehastuda.
Nagu selgub, polnudki see õige loos! “Tegelikult määrasid korraldajad igale osakonnale riigi, aga välja paistis see nagu loosimine,” muigab Kalep. Sellest kevadpiknikust on tal eredalt meeles EBS Gümnaasium, kes pidi kehastama Venemaad. “See, kuidas Kersti Uudla (EBS Gümnaasiumi direktor – toim) vene rahvarõivastes vene tantsu tantsis, oli väga meeldejääv!”