Lisaks Madis Habakukele olid EBS-is põhikohaga ametis õppekonsultandid Urve Margus ja Piia Sandla, sekretär Nelly Kolk ning inglise keele õppejõud Elin Saks.
30 aastat hiljem on ülikoolis koosseisulisi töötajaid 99 ning seejuures on neist veidi enam kui kolmandiku tööstaaž vähemalt 15 aastat. Koos EBS Gümnaasiumiga on SA Estonian Business Schoolis 2018. aasta hilissügisel 112 täiskohaga töötajat. Neile lisandub teist samapalju õppejõude, kes käivad EBS-is loenguid lugemas oma põhitöö kõrvalt.
Kuid tagasi kooli algusaegadesse. Ühe esimestest töötajatest, õppekonsultant Piia Sandla kutsus EBS-i Madis Habakuk, kellega koos töötati majandusjuhtide instituudis. “Koostöö Madis Habakukega sujus meil hästi ning kui Madis asutas EBS-i, kutsus ta mind kaasa. Tulingi. Kuigi ajad olid segased, nii et risk oli päris suur,” möönab Sandla. Instituut oli mainekas asutus, EBS-i puhul aga polnud teada, kas sinna ikka tahetakse õppima tulla, samuti oli õppemaks väga suur. “Madis Habakuk rääkis mu ära,” naerab Piia Sandla, kui selgitab oma 30 aasta taguse otsuse tagamaid.
Eesti esimese eraõppeasutuse õppekonsultandi töö tähendas väga mitmekesist ülesannete paletti alates tunniplaani koostamisest ja lõpetades organisatoorsete küsimustega. Näiteks tuli Piia Sandlal korraldada õppejõudude transport Suurupisse, kus toimusid 1989. aastal õpinguid alustanud esimese kursuse ehk IB1 loengud. Tema ülesanne oli ka kursuslastele USA ja Kanada viisade ning lennupiletite hankimine, et nood saaksid üle ookeani praktikale sõita. “Kõige keerulisem oligi lennupiletite ja viisade saamine – ma siiani ei mõista, kuidas see mul õnnestus, sest kõik oli meeletu defitsiit,” imestab Piia Sandla.
Selge see, et asjaajamine oli aeganõudev ja nii olid uue õppeasutuse töötajad hommikust õhtuni tööl. “Võin liialdamata öelda, et tööpäevad olid vahel 24-tunnised. Kui midagi oli kiiresti vaja, siis tuli kohe teha,” mäletab Piia Sandla. Ta iseloomustab toonast EBS-i kui huvitavat, julget ja ägedat tööandjat ning Madis Habakukke kui väga sümpaatset juhti. “Madis lasi tegutseda ega kontrollinud meid, ei käinud kogu aeg küsimas, kas üks või teine asi on tehtud. See õigustas ennast, sest midagi tegemata küll ei jäänud,” kinnitab Sandla, et Madis Habakuk usaldas oma inimesi. Õige ka – oli ta ju ise need inimesed valinud.
Suurest usaldusest räägib ka EBS-i finants- ja haldusosakonna juhataja Tõnu Küttmaa esimene tööpäev 1989. aasta septembris. “Minu tööletulek langes ajale, mil IB1 grupp tuli USA ja Kanada praktikalt tagasi ning pidime sõitma Suurupisse, et IB1 saaks kuuldut-nähtut jagada teise grupiga, IB2-ga. Läksin hommikul Madis Habakuke juurest kodust läbi, aga Madis tuli ukse peale ning vabandas, et tal on kõrge palavik ja mingu ma üksi. Ma olin töölepingut sõlmides näinud ainult sekretäri ja õppekonsultanti, kedagi teist ei tundnud! Õnneks saime koos õppekonsultandiga esimesel päeval rühmatöö organiseerimisega kenasti hakkama,” kirjeldab Küttmaa.
Tõele au andes polnud õppetöö läbiviimine finantsala asepresidendi ametisse asunud Küttmaa tööülesanne, kuid väikeses koolis oli paratamatu, et kõik pidid tegema kõike, olgu ametinimetus milline tahes. Selline mõtteviis – kui on vaja midagi ära teha, siis kellast ja ametinimetusest ei küsita – on EBS-is säilinud veel 30 aastat hiljemgi.
Kooli algusaegadest mäletab 1992. aastal Madis Habakuke kutsel EBS-i tema sekretäriks tulnud ja praegu personalispetsialisti ametit pidav Reet Talvik, kuidas ta koos kolleegiga kooli tarbeks kardinaid õmbles. “EBS asus Rävala puiesteel Sakala keskuses, kuid seal jäi ruumi väheks. Saime tunde pidama hakata ka Endla tänaval merekoolis. Aga sealsed ruumid olid väga kõledad ja nii me otsustasimegi sinna kardinad õmmelda, et hubasem oleks,” meenutab Reet Talvik.
Tõnu Küttmaa mäletab, et EBS oli väga kiire ja efektiivne ning bürokraatiat polnud. “Kui pidasin Madis Habakukega tema kodu elutoas tööläbirääkimisi, siis trükkis ta kohe kõrvaltoas asunud kabinetis minu tööle võtmise käskkirja valmis. Vaatasin, et ohoo, nii kiiresti! Eesti Kolhoosiehituses, kus varem töötasin, võtsid sellised asjad ikka päeva või paar aega,” naerab Tõnu Küttmaa. Ka nüüd, mil organisatsioon on kasvanud tunduvalt suuremaks, toimub otsustamine endistviisi operatiivselt ning muudatuste tegemine – olgu õppekavades või organisatsiooni struktuuris – käib üsna kiiresti.
EBS-i kantsler Mart Habakuk leiab, et EBS-is on kogu aeg julgetud uusi asju katsetada. “Me tahame pidevalt paremaks muutuda ega karda kalkuleeritud riske võtta. EBS-i inimesed on koostööaltid ja innovatiivsed, nii et meie keskkond toidab uuenduslikku mõtlemist,” kirjeldab Mart Habakuk ja lisab, et tema meelest on EBS suisa fenomenaalne organisatsioon.
“Kui ma siin veel ei töötanud, siis jäi mulle arusaamatuks, kuidas on võimalik konkureerida turul, kus alternatiivsed teenused on tasuta (viitab tasuta kõrgharidusele – toim). Nüüd hakkan aru saama – meil on fenomenaalne ärimudel, sest oleme teinud isemajandava ettevõtte teenuste turule, kus teenused on tasuta. Kuid me oleme sellest hoolimata edukad. See räägib ka majandushariduse filosoofiast, et kui mingid asjad tunduvad esmapilgul võimatud, siis hästi tehes on need siiski võimalikud,” arutleb Habakuk.
Kui rääkida EBS-i tudengite, vilistlaste, õppejõudude ja töötajatega, kordub pea eranditult üks mõte: EBS on nagu üks pere – väike ja kokkuhoidev. Ning sõpru on leitud siit kogu eluks, rääkimata kasulikest kontaktidest, mis tööelus marjaks ära on kulunud.
Harvad pole ka juhtumid, mil EBS-i lõpetanu on hiljem EBS-i tööle tulnud, olgu siis lektoriks või mõnesse muusse ametisse. EBS-i vilistlastest lektorid on näiteks professor Kaire Põder, ärieetikakeskuse juhataja Mari Kooskora, bakalaureuseõppe juht Anto Liivat ning akadeemiline prorektor Maarja Murumägi – kui nimetada vaid mõni.
EBS-ist võib leida ka töötajaid, kes on olnud Lauteri tänava kooliga seotud pool elu. Üks sellistest on EBS-i välis- ja korporatiivsuhete osakonna juhataja Sirli Kalep. Ta on lõpetanud EBS Gümnaasiumi, saanud EBS-ist bakalaureuse- ja magistrikraadi ning tema tööstaaž oma kunagises koolis ligineb seitsmele aastale.
2003. aastal ärijuhtimise bakalaureuseõpinguid alustanud Kalep värvati juba enne kooli lõpetamist EBS-i tööle. “Olin vahetusüliõpilastega varem tegelenud ja mind kutsuti Erasmuse koordinaatoriks. Mõtlesin, et nii äge võimalus, mul pole veel bakalaureusediplomitki, aga juba kutsutakse tööle!” Poolteist aastat pidas Kalep Erasmuse koordinaatori ametit ning seejärel liikus äriülikoolis õpitut praktikasse rakendama ehk suundus ettevõtlusse. EBS-is tagasi on Sirli Kalep 2013. aastast.
EBS kui tööandja on Kalepi hinnangul usaldav – kui kellelgi tuleb mõte midagi uut teha, võib selle teostamise kallale asuda. Ühtlasi on EBS nagu ühtehoidev pere, kus tähistatakse üksteise sünnipäevi ning leitakse sõpru. “Mõlemal korral kui ülikooli lõpetasin, olid lõpuaktusel lisaks pereliikmetele ka töökaaslased. Diplomi kaante vahel olid lisaks diplomile kolleegide poolt naljapildid ja sõnumid,” mäletab Kalep.
Üle paarikümne aasta EBS-is töötanud personalispetsialist Reet Talvik ja õppesekretär Karmen Harju kinnitavad nagu ühest suust Kalepi sõnu: EBS-is on sõbralikud, abivalmis ja meie-tundega inimesed ning hoolimata sellest, et väikesest erakoolist on aastatega saanud suur ülikool, pole see ühtsustunnet vähendanud.
“Ikka poetab mõni üliõpilane šokolaadi lauanurgale, aga aastaid tagasi tõi üks noormees jõululaupäevaks suitsukalkuni,” kirjeldab 1994. aastast EBS-is õppesekretäri ametit pidanud Harju. Ka hüüdnimesid on tudengid töötajatele pannud: Karmen Harju on tuntud kui Kotkasilm – põhjuseks asjaolu, et sageli valvab just tema eksamitel korra järele ning võtab spikreid söövad (jah, seda on juhtunud!) tudengid vahele.
Tuleb möönda, et praegu, mil EBS-is õpib 1500 üliõpilast, pole suhtlus enam nii personaalne, nagu see oli 1990. aastate alguses. Reet Talvik mäletab, et toona olid tõesti kõik – nii kuraditosin töötajat kui ka sadakond üliõpilast – nagu üks pere. “Tudengid tulid meie juurde nii oma rõõmude kui ka muredega. Kui kool veel Sakala keskuses asus, kasutasid üliõpilased loengute vaheaegadel isegi meie arvuteid oma äriasjade ajamiseks, kuid see hakkas tööd segama ja Madis palus neil seda enam mitte teha,” naerab Reet Talvik.
Madis Habakukke iseloomustab Talvik kui meest, kes oma inimesi väga hoidis, ei tõstnud kunagi häält ning oli väga hea kuulaja ja rääkija. Karmen Harju meenutab, et kord plaanisid töötajad Madisele jõulukingiks teha kalendri, aga mitte lihtsalt poest ostetud kalendri, vaid sellise, mille kaanel oleks Madise koera pilt.
“Madise abikaasa Marje ütles meile, et kui nad koera said, siis oli Madis uue pereliikme üle väga-väga rõõmus. Nii läksidki IT-poisid Habakukkede maja aia taha Doorat pildistama. Kui Madis kingituse lahti pakkis, hüüatas ta kalendrit nähes üllatunult ja rõõmsalt: “Minu Doora!” See tegi talle tõesti rõõmu, sest hiljem rääkis ta koerapildiga kalendrist isegi direktorite klubis,” mäletab Karmen Harju.
“Eks tal oli komme vahel ihukaitsjate eest plehku panna. Meri oli heas tujus, küsis, mida me siin teeme. Olime kohkunud, aga rääkisime ära, kes me sellised oleme ja mida teeme. Pärast kahetsesime, et ei taibanud talle kohvi pakkuda,” meenutab Reet Talvik ootamatut kohtumist Eesti presidendiga.